Brändistrateeg Ants Lusti: miks me iseennast ikka ja jälle karistada tahame

“Esimese hooga on emotsionaalselt ju arusaadav, kust selline mõte tuleb. Kultuuripärand ja ajaloolised sündmused, kõik see väärib hoidmist, talletamist ja meelespidamist, aga küsimus on selles, kas lavastuse mängukavast mahavõtmine 9. märtsil on parim võimalik strateegia,” ütles kultuurimõtestaja ja brändistrateeg Ants Lusti.

“Siin tasuks mõelda selle peale, et kes kannatust põhjustab ja kes kannatab. Kannatust põhjustati 9. märtsil 1944. aastal pommitamise käigus kogu linnarahvale, sealhulgas ka kultuurihuvilisele publikule ja loojatele. Nüüd 80 aastat hiljem laseme endale uuesti selle kannatuse krae vahele. Ehk me kannatame taas selle all, et me ei mängi etendust, publik ei saa kultuurisündmusest osa, loojad ei saa luua laval. Tekib küsimus, kas kannatuse kaasashoidmine on parim võimalik strateegia või on mõni käik veel.”

Lusti arutles selle üle, mis võiks olla sel juhul alternatiiv, sest kui me ei võta mitte midagi ette ning ei pööra märtsipommitamisele üldse mingit tähelepanu, siis jätab see kultuuriloojatest ignorantse mulje.

“Mulle tundub, et lavastuse mängimine on õige, sest nii ei kannata kultuurilooja ega -tarbija, aga sündmuse äramärkimine ja esiletoomine peaks kindlasti olema esitatud, sest ajalooline mälu vajab elushoidmist,” ütles Lusti. “”Kabaree” lavastuses räägitakse 30. aastate Natsi-Saksamaast ja tolleaegsest autoritarismi tõusust, mis mõjub vaatajale hoiatusena, et ajalugu tuleb meeles pidada. Mulle tundub, et tähendusväli on õigesti konstrueeritud.”

“Kui kannatuse põhjustaja saavutab olukorra, kus kannatust saab jätkuvalt põhjustada teisel moel ja kannatajaks on jätkuvalt seesama lihtne inimene, siis tekib küsimus, miks me ennast sellega taas ja järjepidevalt karistame.”

Lusti sõnul tuleb ajalugu kindlasti meeles hoida, aga samas lasta inimestel ka elada. “Ka lavastuse “Kabaree” mõte on ju selles, et inimesed otsivad endas varjupaika ja samas lähedust teiste inimestega, ühisolemist, ja kõike seda lavastus justkui nagu võimaldab. Võimaldab sellest hullumajast välja saada. See on varjupaiga kontekstis esitatud metafoor, kuigi pealispindsus võib viidata millelegi muule. Sisusse süüvimine on tänapäeval tihtipeale pärsitud ja see räägib kaasaegsest inimesest, kellel on vähe aega ja vähe ressursse, et süvitsi minna ja allhoovusi lahti mõtestada.”