OSA 2
Ants Lusti
Mis teeb siis riigihanked nii keeruliseks? Miks ei ole nii, et korraldajad saavad hangete korraldamisega ladusalt hakkama ja pakkujad on rahul ka siis, kui ei õnnestu võita?
Ilmselt on kõik asjaosalised päri, et hanke korraldaja peab lähtuma mingist väärtuspõhisest alusraamistikust, millest kinnipidamine aitab saavutada parima võimaliku tulemi. Loetlegem niisugustest põhimõtetest peamised.
Õiglus ja läbipaistvus
Riigihangete eesmärk on tagada, et kõik ettevõtted, olenemata oma suurusest või taustast, saaksid võrdse võimaluse osaleda riigihangetes. Selleks peavad reeglid olema selged, kõigile arusaadavad ning kaitsma korruptsiooni eest.
Aeg-ajalt saab pakkuja aga vaikimise osaliseks, saamata aru, miks tema pakkumusele antud hinnangud pälvivad konkurendi omadest madalama hinnangu. Selline salatsemine viitab juba eos sellele, et miski on korrast ära.
Advokaat Mario Sõrm Sorainenist: “Mis puutub salatsemisse, siis seadus kohustab hankijat esitama järgmise teabe (jälgigem sõnastust): vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujale edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja (edaspidi edukas pakkuja) või pakkujate nimed ja need edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid edukale pakkumusele eelise tema pakkumusega võrreldes. Kui eelis seisneb kõrgemates punktides kvalitatiivse hindamiskriteeriumi puhul, siis peaks selgitama kas seda, miks edukas pakkuja sai rohkem punkte, või seda, miks ebaedukas pakkuja sai vähem punkte.”
Õnneks on veidi VaKo (Vaidlustuskomisjon) ja Euroopa Kohtu praktikat ka selle kohta, mida selgitama peab, millest võib tuletada, et pakkuja peab mõistma, miks ta sai just nii palju punkte, nagu sai. Kui esitatud on ainult punktid ning tegemist ei ole näiteks üksnes maksumusel põhineva hindamisega, siis sellest ei saa pakkuja järeldada, miks ta sellised punktid sai.
Praktika kahjuks nii hästi ei resoneeri.
Riskide maandamine
Riigihangetega kaasneb alati risk, et midagi võib minna valesti, olgu selleks siis tarnija pankrot, kvaliteediprobleemid või muud ootamatud asjaolud. Seetõttu peavad hankeprotsessid olema kujundatud nii, et need aitaksid neid riske minimeerida.
Mõistetav.
Spetsiifilised nõuded
Mõned hankeprojektid võivad olla väga spetsiifilised ning vajavad hoolikat planeerimist ja läbimõtlemist.
Küll aga on raske aru saada, kui loovagentuuridelt oodatakse vähem kui 10 000-eurose maksumusega suhteliselt lihtsakoelist kampaanialahendust, võidupreemiaks 1,5-miljoniline raamleping, ning kogu teemat käsitletakse veidi vähem kui 50 leheküljel. Sealjuures sisukontekstile suhteliselt napilt tinti kulutades.
Tahtmatult tekib tunne, et bürokraat on leidnud endas vaimujõudu panustada kõikvõimalike vormide kokkupanemisele (nt sellistele, mis kirjeldavad pakkuja meeskonda liikmete kaupa), ent sisu on kesine.
Miks siis suur osa riigihangetest loomevaldkonnas osalejates pahameelt tekitab? Kus peituvad altmineku lätted?
Vähene arusaamine loomevaldkonnast
Hankekomisjonid või ametnikud, kes vastutavad hangete korraldamise eest, ei ole ilmselt piisavalt kursis loomevaldkonna eripäradega. See võib viia ebasobivate tingimuste või kriteeriumide kehtestamiseni, mis ei sobi loomeprojektidega.
Hangete korraldamine nõuab spetsiifilisi teadmisi ja vahel ka oskusi (või teadmisi neist), sealhulgas arusaamist hankeprotsessist, õigusaktidest, turu-uuringutest ja läbirääkimistest. Kui hankekorraldajatel vajalikud teadmised ja arusaam puuduvad, võivad nad teha vigu või jätta tähelepanuta tähtsaid aspekte.
Kas siin ei ole koht, kus valgustuse saamiseks asjaosaliste poole pöörduda?
Liiga ranged tehnilised nõuded
Mõnikord võivad riigihanked sisaldada tehnilisi nõudeid, mis on loomeprojektide jaoks liiga ranged või spetsiifilised. Meenub sellesuvine suurhange, kus ühelt pakkuja meeskonnaliikmelt nõuti kogemusi, millekohaseid vabariigis kellelgi pole.
Tavaliselt viitab selline üle-elusuurune nõudmine kellegi väravasse suunatud mängule.
Vahel võib hanke korraldaja käsutuses olla ebapiisavalt ressursse. Jah, sektor on ametnike armeega ülerahvastatud, ent napib aega, raha või teadlikku personali, et hanget efektiivselt ja tõhusalt korraldada. See võib põhjustada lünklikke või ebatäielikke hankedokumente või protseduure, aga ka copy-paste hankevorme. Ehkki, vahel tundub, et pigem on riigiasutused ülerahvastatud.
Probleemid hindamiskriteeriumidega
Hindamiskriteeriumid võivad olla ka subjektiivsed või ebaselged. “Huvitav” on lugeda hankedokumente, kus korraldajad ostavad “midagi”, mida ei suuda tegelikult kirjeldada. Ootusi kirjas ei ole, ent ootustele tuleb vastata!
Loe: need tuleb ise ära mõistatada.
Puudulik kommunikatsioon osaliste vahel
Kui hankijad ei suhtle piisavalt selgelt või ei paku täiendava sisulise info saamise võimalusi (või jääb infoedastamine formaalseks), võib see potentsiaalsetes pakkujates segadust tekitada. Loomeinimesed teavad oma igapäevasest tööst, kuivõrd sisutihe ja ajamahukas on loovülesannete paikasaamine ja strateegia sõnastamine.
Vähene paindlikkus muudatuste suhtes
Mõnikord võivad hankeprotsessid olla liiga jäigad ega võimalda projektis vajadusel teha kohandusi või muudatusi, mis loomevaldkonnas vajalikud on.
Kannatab, mõistagi, tulem.
Puudulik turu-uuring ja eelnev planeerimine
Et mõista turu olukorda, saada ülevaade konkurentsisituatsioonist ning määratleda selgelt hanke eesmärgid ja vajadused, peaks hankija enne hanke korraldamist end probleem-vajaduse kontekstiga kurssi viima.
Vahel jääb mulje, et hankija näeb pakkujas selgeltnägijat, kes ilma lähtesituatsioonita peab suutma mõistma hankija probleemistikku ja suutma selle võidustrateegiaks pöörata.
Kokkuvõtteks.
On tähtis, et riigihangete korraldamisel loomevaldkonnas oleksid hankijad teadlikud loomingu eripärast ning pakuksid potentsiaalsetele pakkujatele selget ja avatud suhtlust. Samuti on tähtis, et hindamiskriteeriumid oleksid võimalikult objektiivsed ja mõõdetavad ning et hankijad oleks valmis kaaluma paindlikke lahendusi, kui see on vajalik projekti edu tagamiseks.
JÄRGNEB…
